Sunday, September 22, 2013

"Karl Nagel. Pain Things", Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2007













“Eesti kunstnikud 3”, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2007


KARL NAGEL
Pain things


PAIN THINGS – sellise kahetiloetava pealkirja all tutvustas oma internetileheküljel enda loomingut maali- ja videokunstnik Karl Nagel. Tema teostega on sobiv avada Eesti kunstikirjutuses rubriiki probleemsest nüüdisaegsest kunstnikust, kes võtab provokatiivseid positsioone ideoloogiate ja poliitika küsimustes.
  Karl Nagelist ei ole hõlbus ülevaadet kirjutada. Tema maalid on sageli vägagi muljetavaldavad, ent viisil, mis kisub keele krampi ja suretab sõnad huulil. Nagel ei ole seotud kohaliku kunstivälja esitustavade ja ühiskonnas valitsevate ootuste horisondiga. Selle vastuolulise kunstniku lugu algab tihti hetkest, mil tal õnnestub muuta teda rusuv ja rõhuv kontekst kunstiliselt atraktiivseks, ületada oma kirjeldustega vaatajate kogemusi kaitsvad tõkked ja ajada nende mõistus vastuollu teadmisega. Karl Nagel jõuab oma parimates töödes välja autentsete kirjeldusteni surmast, süüst ja sõjast, tehes seda kõik poliitiliselt angazeeritud kunstniku negatiivsetest tähendustest küllastatud märgi all.
  Tema kunstnikupositsioon keerleb terrorismi, fashismi ja natsionalismi ümber - ja selles võeti alles hiljuti etniliste vähemuste represseerimise küsimuses sageli mitterahvuslikke positsioone. Mõned Karl Nageli käsitlused väljuvad poliitilise korrektsuse raamidest. Oma isikliku eluloogi on ta kujundanud uue ajastu dissidendi saagaks, mille kangelane läbib oma arengutee vastandlike kogemuste ääsitules. Võib väita, et tema negativismi ja dissidentluse juured on 1990. aastate Eesti ühiskonna traumades, mille valgustkartva tegelikkuse kriminaliseerimist peab ta oma dissidendipositsioonilt vajalikuks.
  Kui 90-ndate üleminekuaja standardne kõnepruuk Eestis rajanes valdavalt lausa futuristlikul sõnavaral, mis oli pakkinud ennast parema maailma ülesehitamise retoorikasse, siis Karl Nageli ametlikke ideoloogiaid dekonstrueeriv narratiiv lähtub tagajärgedest ja traumadest. Punkanarhistina usub ta, et väljendab oma loomingus eelkõige revolutsioonilist vaimu, mida soovib väljendada kunsti kõrval ka verbaalsete avaldustega. 2003. aastal avas Nagel oma koduleheküljel virtuaalse organisatsiooni “Uus Epohh”, kus ta kõneleb vaba ühiskondliku kriitika tähtsusest ja kõikide eluvaldkondade politiseerimise vajadusest. Siinkirjutajal on jäänud tunne, et reaalpoliitikat teostava anarhisti rollis on Karl Nagel aga läbi kukkunud ja temalt ei leiaks vastust küsimusele, et mida teha.
  Karl Nagel on maalikunstnik, kes tegutseb radikaalse eksistentsiaalse kogemuse territooriumil. Ta on kunstnik, kes saab vabastavaid impulsse poliitikast - nii oma psüühika kui sotsiaalse tegelikkuse interpreteerimiseks. Valitseva uskumuse kohaselt ei ole maalikunsti vahendusel tänapäeval enam võimalik esitada brutaalseid poliitilisi fakte. Kunstnikud, kes seda püüavad, satuvad reeglina sama väljapääsmatusse olukorda kui need, kes kasutavad oma loomingut vahendina religioossete seisukohtade levitamiseks. Nii üks kui teine kunstnikegrupp on sunnitud oma ideoloogiat konstrueerima kivistunud ortodokssete, ikonograafiliste eeskujude vahendusel.
  Karl Nagel otsib oma kunstis lahendust dokumenteeriva kunstniku positsioonilt. Ent terroristlikke akte dokumenteerides ei ole tal võimalik jääda erapooletuks vaatlejaks ega nende siiraks propagandistiks. Sest terroristi tegevus tõukab iga kunstniku eksistentsiaalsete probleemide rägastikku, mis töötavad tema ideoloogia ja missiooni vastu. Ka Nageli kunsti arengujooned kirjeldavad ettearvatult tema poliitiliste hoiakute mutatsioone ja läbipõlemist tõe ja vale vahelise heitluse hävitavates tingimustes. Terroristi kannustanud vabaduseideaalide apoteoosi asemel saame temalt usutavaid kirjeldusi ebakindlusest, hirmust ja võimufantaasiatest, mis muutuvad omakorda üldisemaks käsitlusteks surmast ja võimutsevast vägivallast.
  Karl Nagel õppis aastatel 1995-1999 Eesti Kunstiakadeemias maali erialal. Kooliaastatest rääkides kirjeldab ta ennast punkanarhistina, kes õppis tundma Castaneda (1) esoteerilisi raamatuid ja huvitus new age’i müstitsismist. Tema otsus suunata oma huvi teravik hoopis välise maailma metafüüsika paljastamisele küpses juba siis, kuid konkreetsema loojapositsiooni leidmine nõudis loomulikult aega. Eestis on kunstnik traditsiooniliselt surutud väga piiratud kogemuste ringi, ent 90-ndad näevad senise kitsarinnalise, vaid esteetiliselt defineeritud kunstikäsitluse murdumist. Kohalikes kunstikoolides pakkus sellele osalist asendustegevust ka punkkultuur, mis täitis tekkinud tühimiku nn. rämpskunstiga. Karl Nagel valmistus neil aastail saama oma suguvõsas juba kolmanda põlvkonna maalijaks  ( Kalju Nageli ja Lemming Nageli järel ) ja pole raske ette kujutada tema keerulisi suhteid maalikunstiga. Kõik traditsioonilised teed maali ajaloos olid tema ees juba alguses suletud ja Nagelite suguvõsa pikad kunstitraditsioonid on tema puhul piisavalt veenev argument, et vabaneda kunstiajaloolistest sundmõtetest. Ta otsis selle asemel isikupära oma grupi allasurutud lugude jutustamisest ja õppis kohanemist tsensuurivaba ühiskonna anarhiaga.
  1996. aastal valmis Karl Nageli esimene maal Tshetsheenia sõjast. Sellega leidis punkkoode harrastav vastanduja enesele lähedasest subkultuurist konkreetsema poliitilise nishi. Üheks kunstniku muusikaeelistuseks on nimelt Novosibirski kuulus punkbänd Grazhdanskaja Oborona, kelle solisti Jegor Letovi tekstid kuuluvad vene punklüürika klassikasse. 90-ndatel liitus Letov Vene Natsionaalbolshevistliku Parteiga, mis esindab fashismi väga raskesti määratletavat slaavi tõlgendust. Kõnealune partei võitles kapitalismi vastu Nõukogude Liidu järgsel Venemaal ja andis oma radikaalselt ühiskonnakriitilise platvormiga vene punkanarhismile võimaluse politiseerumiseks. Venemaal valitsenud sotsiaalsest segadusest, mis tuhandekordselt võimendas samaaegset sotsiaalse kaose temaatikat Eestis, näis Nagel leidvat NBP fännina väljundi oma punkanarhismile. Eesti tollases poliitilises kontekstis võimaldas see valik tunda tal ennast kahtlemata kompromissitu kontrakultuuri teostajana. Automaatselt meenuvad kõik need väljaütlemised nn. Ida-Euroopa artikuleerimatust kehast, millega kirjeldati postsovetlike maade kunstnikku Läänes: ikka veel mitte siin, segaduses, kuidagi kohmakas, liiga kehakeskne, liiga romantiline, mitte päriselt kohalolev...
  Karl Nageli “ametlik” kunstnikubiograafia algab 2000. aastal valminud maalisarjaga “Suffer Like Animals”. Taseme ebaühtlusele vaatamata on sari, mis saab jätkuvalt lisa uute tööde näol 2002. aastani, kunstniku järgnevate arenguetappide pidepunktina väga oluline. “Suffer Like Animals” valmis noore noore mehe isikliku vastusena oma ema enesetapule ja mitme teise teda mõjutanud inimese surmale, mis andsid kunstniku eksistentsile seni puudunud nullpunkti. Julia Kristeva on käsitlenud surma olemise nullina - surm on selles punktis ilma jäetud oma lisatähendustest ja realiseerub pelgalt inimeste hirmudes ja nende kaotusvalu kaudu. Nagelil pole kuulsa psühho-analüütiku seisukohtadele midagi lisada ja tema lõuenditel arenevat draamat juhivad eksirännakud nimetamatu nimetamise ümber. Keele piiride tajumisest vapustatud kunstniku maalid rajanevad grafitilaadsetele katkendlikele tekstidele, mis siirdavad lõuendile brutaalse , arusaadavuse piirile viidud keelekeskkonna. Surma tähistava sõna puudumist märgib ta oma järgnevates sarjades rajuse ja katkendliku sõnatulvaga, mis keerleb paranoiliselt haiguste nimetamise ja kedagi süüdistavate seisundite kirjeldamise nõiaringis. Ebaühtlane tähtede suurus ja kirjatüüpide kisendav algelisus dramatriseerib vastuokslike sõnade kooseksisteerimist ja põrkub kokku absurdi taotlevate kujunditega.
  Karl Nageli esimesed maalid esindasid ühtlasi tollast noorkunsti tüüpkoodi, mis tegi ebaküpsusest privileegi ja võimendas soove olla võhiklik, tormakas ja vormitu. Aastate 2000-2002 paranoilisest maalikeskkonnast leidub Nagelil aga ka üksikuid tekstita kujutisi, mis eirasid punkvõtmes rämpskunsti mõttemaailma ja sõlmisid liidu maalikunsti ülevama poolega. Kuigi Nagel ei pea esteetilist külge põhimõtteliselt esmatähtsaks ega kavatse korrata talle eelnenud kunsti eksitusi, on tal maalijana hämmastavalt empaatiline tõmme omaduse vastu, mida tuntud Ameerika visuaalkultuuri teoreetik James Elkins nimetab maali “surnud tõsiduseks”. Elkins, kes määratleb tõsidust iroonia ja nalja puudumise kaudu, kasutab mõõdupuuna Euroopa muuseumide nn. vana kunsti: “surnud tõsidus” iseloomustab maali, mis kaevub inimhinge sügavusse ja tuleb südamest, võtab oma ainest väga tõsiselt ning on oma autoripositsioonides isikupärane ja originaalne. Enamjagu Nõukogude Eestis loodud kunstist kuulub just sellisesse kategooriasse, mis on Karl Nageli põlvkonna silmis juba piisavalt kompromiteeriv asjaolu. Tema enese sellesuunalised eksperimendid ei kõnele siiski otseselt “tagasilangusest” vanadesse stampidesse. Töödes, mida võiks tinglikult klassifitseerida maastikumaalideks, sõlmib Nagel sidemeid käsitlusega üleloomulikust pildiruumist, mis on seotud konkreetse keskkonna transtsendentaalse ja eemaletõukava küljega. Mõned tema tööd mõjuvad lausa majesteetlikult, tänu looklevate vaadete abil pildisügavussejuhatavale õõvastavale ruumle. Ta paneb pildiruumi ebatõepäraste perspektiivimängudega elama ja kasutab koloriiti, mis on ekspressionistlik selle sõna parimas tähenduses - terav, kirgas ja poeetilise kapatsiteediga.
  2003.-2004. aastal valmis Karl Nageli maalisari terrorismist Tshetsheenia sõja teemadel ning siitpeale on ta lahendamatute poliitiliste konfliktide sõltlane. Missiooniteadliku kunstnikuna distantseerus ta esimesel võimalusel hingesügavuse ja ülevuse teemade klassikalistest interpretatsiooniviisidest. Selle asemel alustas ta 2003. aastal tegutsemist rangelt poliitilise kunstnikuna, kes väljendab oma protesti kirjeldustega ühiskonnas kriminaliseeritud vähemustest. Tõsi, Nageli Tshetsheenia sõja maalisari on läbitöötatu jätkamine selles mõttes, et see kirjeldab taas allasurutud inimrühmade lugusid. Ent kunstniku käsitletav grupp on nüüdsest vahetunud ja piiritletud konkreetse vastuhaku kogemusega. Tshetsheenia teema jaguneb Nagelil käsitlusteks konfliktipiirkonna tsiviilelanikkonna ohvritest ( tsükkel “Encore!”, “Koalitsiooni sünd” ) ja kättemaksu teostavatest terroristidest. Terroristi käsitluses hoiab ta maalikunsti eripära arvestades üldistavat profiili. Ta läheneb neile märulifilmide narratiivide kaudu, andes rohkete militaristlike nüansside abil kirjeldusi maskuliinsusest, võitluses, tapmisest ja surmast, kuid mitte kangelaslikkusest. Neis ilustamata surmakäsitlustes ei jäeta ruumi fashistlikule kangelaslikkuse kultusele, mis rahuldaks vist nii mitmeidki...
  Kui Nageli maalid peale surma koleduse üldse midagi väljendavad, siis puudutab see terrorismi pankroti küsimust: vabadusvõitluse õilsate eesmärkidega pärjatud terrorism pakub kõrvalt vaatajale moraalset rahuldust ainult teatud piirini. Sellest piirist algab aga vastumeelsus ja vastikus. Ka Nagel pole inimesena piisavalt terrorist, et käsitleda Tshetsheenia teemat ainult sissivõitlejate positsioonilt. Kunstniku ekspressiivne, ent põhimõtteliselt dokumenteeriv maalimislaad rajaneb meedial ja pressimaterjalidel, mida Nagel omalt poolt ei pehmenda ega täienda subjektiivsete nägemustega. Nendel maalipindadel jääb tema panuseks emotsionaalselt komplitseeritud miljöö loomine, mis jagab vaatajaga inimlikkuse kaotsimineku traumat.
  2004. aastal valmis Karl Nagelil portreedesari, mis tegeles kunstniku vaimsete mõjutajate jäädvustamisega. Sarjas leidub nii värvikaid agressiivseid tüüpe muusikamaailmast, nagu “GG Allin” (2) ja “Mitsouko” (3), kui ideolooge Castaneda ja NBP asutaja Limonovi (4) näol. Limonovlus oli tõukejõuks ka järgmisele kunstniku konstruktsioonile, võimule vastandumist taotlevale aktile. Allasurutud rahvuste ja vähemuste vastupanu dokumenteerijana osales Karl Nagel 2005. aastal Riias tegutsevate vene noorte limonovlaste protestiaktsioonides, maalides pokripandud aktivistide  portreid. Ent tema katse määratleda ennast poliitilise osaluse ja Limonovi partei kaudu on kui kahe teraga mõõk. Nagel kirjeldab oma töödes konsensuse ja üksmeele puudumist rahvuste vahel ja demonstreerib plakatlikult lihtsal moel, kuidas enamus ehk võim kriminaliseerib protesteerivat vähemust. Ta idealiseeriboma kangelast ja võitlust kui sellist - kuid samas on see liiga väheütlev ja tänases vastandlikus maailmas oma kõlajõu minetanud teadmine. Nagel jätab oma selliste töödega kohati mulje, et on limonovlusest välja jätnud sõna “fashism”.
  Dissidendi positsioonile asunud kunstnik elab oma elu ohtlikult ja töötab konfliktsete kogemuste reziimil. Seniolnut ja seniloodut võtab kokku saavutuste ja möödapanekute loetelu nagu teistegi kunstnike puhul. Karl Nagel on tänaseks mitmed oma pildid ära põletanud. See kunstnik on lühikese ajavahemiku jooksul käsitlenud surma ja vägivalla teemat ning üritanud sõna võtta kodanikuvabaduste laiendamise nimel. Tal on ette tulnud vääratusi ja ekslemisi tõe ja vale äratundmise vahel, ent millisel tegevanarhistil ei esineks kõrvalekaldeid ? Karl Nagel on võtnud sotsiaalse tegelikkuse ja kunsti vastandlikkuse küsimuses nulltolerantsi taotleva seisukoha. Ent ta ei võrdle kunsti tegelikkusega. Pigem koormab pilti ebaesteetilisega sellisel määral, et ebakunstiline muutub ületarvitamise tõttu kunstiks. Ta vallandab teatud intensiivsuse, mis murrab tegelikkuse vastupanu.
  Karl Nageli senise elu jooksul on temalt ostetud kaks pilti.

                    
                                                  Eha Komissarov


1.  Carlos Castanedalt (1925-1998) ilmus mitu menuraamatut, mis kirjeldasid Ameerika põliselanike shamanismi ja põhinesid tema väidetaval kohtumisel shamaani Don Juan Matusega 1960. aastal. - Toim.
2.  GG Allin (1956-1993) oli USA punkkultuuri liidreid, kes on peamiselt tuntud oma kontsertesinemiste kaudu, mis hõlmasid laval roojamist, enda vigastamist klaasikildudega ja publiku solvamist ning vaatajate pildumist fekaalidega. - Toim.
3.  Les Rita Mitsouko on 1979. aastal moodustatud prantsuse popprokk duo, mida juhtisid kitarrist Fred Chichin ja lauljanna Catherine Ringer. - Toim.
4.  Eduard Limonov ( kodanikunimega Eduard Savenko; sünd. 1944 ) on vene natsionalistlik kirjanik ja dissident ning Venemaal ametlikult registreerimata Natsionaalbolshevistliku Partei asutaja. 2002. aastal mõisteti ta süüdi ebaseaduslikusrelvade ostus ja läks ligi kaheks aastaks vangi. 2000. aasta novembris toetas Limonov NBP aktivistide aktsiooni Riias, kes end sealse Püha Peetri kiriku kellatorni barrikadeerisid, ähvardades pühakoja õhku lasta - sooviga tõmmata tähelepanu vähemuste väidetavale väärkohtlemisele Lätis. - Toim.


Eha Komissarov (1947)
Kunstiajaloolane- ja kriitik. Töötab Eesti Kunstimuuseumis sõjajärgse kunsti ekspositsioonide kuraatorina ja galeriis “Vaal” kunstieksperdina.


_ _ _

No comments:

Post a Comment